Aasta peale keemiaravi tahan tagasi enda kehasse. Mees ootab, mina kardan

Eelmisel nädalal mees ütles mulle midagi mis on mind jätnud öö läbi mõtetesse. Ta tahaks meie sekselu tagasi. Pea saab aru. Aga kui ta puudutab armi, ma külmun täiesti. Olen Kadri, elame mehega Kadriorus juba kaheksa aastat, mul on 41. Eelmise aasta märtsis diagnoos — rinnavähk, parem rind eemaldati, rekonstruktsioon hiljem. Keemia lõppes oktoobris, juuksed kasvavad aeglaselt tagasi, ripsmed alles puuduvad. Mees on olnud nagu vundament. Igal protseduuril minuga, magas haiglas toolil, tegi süüa kui ma püsti ei saanud. Ei tea kas asi on temas või selles et ma ise ei luba endale. Veider on see et iha on tagasi, aga mitte tema poole. Fantaseerin võõra mehe peale, kellele ma olen lihtsalt naine, mitte patsient. Tundub et võõra pilk lubaks mul olla keegi keda haigus pole puudutanud. Kas keegi on käinud läbi onkoloogia ja jõudnud tagasi enda keha juurde läbi seksi? Kas võõra pilk aitab või lükkab partnerist eemale? Vajan ausalt päris kogemusi.