Tartus möödunud novembris tegin ühe asja millest ma ei räägi kellelegi
Tartus novembris, töö konverents Karlovas, hotell selle vana puumaja kõrval. Viimasel õhtul jäin baari ühe kolleegiga Helsingist. Ta lendas hommikul tagasi. Midagi füüsilist ei juhtunud. See on oluline. Aga rääkisime neli tundi asjadest mida ma ei ole oma mehele kunagi rääkinud. Üks lugu kahekümne kahe aastasest minust mida ma ei ole kunagi öelnud välja. Ja tema kuulas niimoodi et ma tundsin et keegi näeb mind esimest korda kaheteistkümnele aastale. [N35], abielus üheksa aastat, üks tütar (6), elame Pirital. Mu mees on hea inimene. See ei ole vaidlus. Probleem on et ma ei tea mida sellega teha. Kas ma räägin mehele — 'midagi ei juhtunud' aga miks ma siis seda peidan? Kas ma jätan endale — aga siis kannan teda kaasas iga päev, hommikuti, lasteaeda viies? Kuidas otsustad mis on tõsi ja mis on lihtsalt purjus vestlus võõras linnas?