Vaatan teda magamas ja mõtlen et kas see ongi see Vaatan teda magamas ja mõtlen et kas see ongi see. Kakskümmend aastat. Kaks last. Maja Narvas. Tema norskab tasakesi. Mu pea käib. Mitte sellepärast et midagi oleks halvasti. Just sellepärast et kõik on hästi. Liiga hästi. Kus see osa on kus me oleme ka inimesed kes tunnevad midagi rohkemat kui rutiini. Ma olen 43 raamatupidaja. Ta on autoremondi mees. Eile õhtul Selveri parklas istusin autos kümme minutit enne kui sisse läksin, pakk piim ja paprika sai ostetud lõpuks ka tualettpaber. Vaatasin telefonist mingit videot ühest paarist kes räägib avatud suhetest. Ma ei tea miks see mind huvitas. Ma ei taha kedagi teist tegelikult. Ma tahan ainult tunda et ma valisin seda elu, mitte et see lihtsalt juhtus. Kas ma olen ainus kes mõtleb selliseid asju keskea peal? Kuidas ma temaga sellest räägin ilma et tundub et ma ütlen midagi on katki?